Intervjuu Venemaa esimese rebaste kasvanduskeskuse juhi Anna Nenastjevaga

Anna Nenastjeva on juba enam kui 4 aastat tegelenud loomade väljaostmisega karusloomafarmidest. Juba enne, kui ta alustas rebaste päästmisega, oli ta tundnud suurt huvi loomakaitse ja vabatahtliku töö vastu. Et propageerida karusloomafarmide keelustamist, otsustas ta päästa vähemalt ühe looma karusloomafarmist. Nii saigi ta endale oma esimese rebase nimega Rick.

Viimastel aastatel on Anna enda abikaasaga korduvalt rebasefarme külastanud ning aidanud inimestel võtta endale neid imeilusaid, ent ka omapäraseid lemmikloomi. Kokku on projekti kestel ostetud Anna abil välja üle 100 looma. Anna lõi ka kodulehe ja Facebooki grupi, kuhu on kogutud vajalik teave rebaste hooldamise kohta ning rebaste pidamise võimalikest raskustest, et inimesed saaksid enne adopteerimist kaaluda oma võimalusi. Samal ajal rajas ta oma organisatsiooni Fox Family, et ühendada rebaseid lemmikloomadena pidavaid inimesi.

Jälgides enda rebaseid ning uurides Novosibirski teadlaste tööd rebaste kodustamisel, tekkis Annal idee aretada rebaseid, kes oleksid veel inimsõbralikumad. Aretusprogramm on veel algstaadiumis, kuid Anna on optimistlik ning selle tegevuskava on juba mitmeks aastaks ette planeeritud.

Et aru saada, mida tähendab rebaste pidamine koduloomana, esitasime talle mõned küsimused.

Anna, ütle palun, kuidas võib muutuda inimeste suhtumine rebastesse kui lemmikloomadesse?

Tavaliselt kui inimesed näevad rebasest lemmiklooma, on nende esimene reaktsioon arusaamatus. Kui nad on loomadega juba natukene suhelnud ja me oleme selgitanud, kust need lemmikloomad tulevad, hakkavad nad positiivselt reageerima. Ma tean isegi mõnda inimest, kes pärast sellist kohtumist on loobunud karusnahast. Mõnega neist suhtlen siiani. Võib juhtuda, et lühike kokkupuude loomaga võib inimese maailmavaadet muuta.

Millised on rebaste hooldamisega seotud raskused?

Rebase kodus hoidmine on raske, loom vajab eraldi ruumi või rõdu. Välisaed oleks ideaalne. Rebased on väga aktiivsed ja oskavad hästi kodu hävitada. Igaüks ei suuda rebase tempe ära taluda. Lemmikloomaga tuleb veeta palju aega koos mängides ja jalutades. Nad ei talu üksindust.

Rebane ei ole kass ega koer ning ei tohiks eeldada, et ta on kuuletuv. Rebastel on hea mälu. Kui karjuda lemmiklooma peale või teda lüüa, võib see teda haavata ja ta võib kaotada usalduse omaniku vastu. Usalduse taastamine rebasega on peaaegu võimatu.

Rebastel on omapäraselt vänge lõhn violettnäärme (nende sabal) tõttu, mida ei soovitata eemaldada, sest see on nende jaoks hädavajalik. Rebased kasutavad seda stressi, hirmu või tugeva rõõmu korral. Ruumi sagedane koristamine võib vähendada lõhnu, kuid teataval määral see ikkagi jääb.

Tuleb mõista, et rebane kui lemmikloom nõuab erilist tähelepanu ja suurt vastutust. On ka juhtumeid, kus inimesed ostavad rebasekutsika lemmikloomaks, kuid ei saa temaga hakkama ja müüvad seejärel ta kellelegi teisele. Kahjuks peame 1-2 korda kuus uut kodu otsima ka sellistele rebastele.

Kas kellelgi võib olla allergia rebaste vastu?

Jah, selliseid allergiaid võib esineda ja see ei ole haruldane. Seetõttu on enne rebase võtmist tungivalt soovitatav külastada lähimat rebasekasvandust ja tutvuda rebasega. Rebastel on paks kasukas ja omapärane lõhn, seetõttu on vaja enne veenduda, et see ei põhjustaks allergilist reaktsiooni, vastasel juhul võib lahusolek peremehest looma traumeerida.

Kas rebastel on eriline dieet?

Rebase dieet võib sisaldada nii kuiva toitu kui ka looduslikke tooteid. Viimasel juhul peaks toit olema korralikult tasakaalustatud. Päris kõike farmirebane süüa ei saa, sest tema kõht on üsna nõrk.

Kui kaua rebased elavad ja kas nende ravimiseks on vaja erilisi veterinaariakliinikuid?

Kodutingimustes elavad nad 10-15 aastat. Veterinaari jaoks on rebane sarnane koertega. Nüüd ei üllata Venemaal rebasega enam kedagi ning rebaseid võetakse vastu peaaegu igas kliinikus.