Kanade heaolu ei ole puuris võimalik tagada

Euroopa Toiduohutusamet (European Food Safety Authority, EFSA) on avaldanud põhjaliku analüüsi munakanade heaolu kohta farmitingimustes1. Selle tulemused näitavad, et on kolm peamist kanade heaolu puudutavat erinevust puurispidamise ja erinevate vabapidamissüsteemide vahel. Need erinevused on kanadele heaolu tagamiseks asendamatult olulise tähtsusega. Nende kõigi puhul on tegemist võimaluse puudumisega rahuldada oma loomuomaseid käitumuslikke vajadusi.

Puuduvad liikumisvõimalused

Neist esimene on vajadus liikuda, milleks on puurides võimalused väga piiratud. Euroopa Liidu normide kohaselt on puuris ühe linnu jaoks määratud vaid umbes A4 paberilehe suurune ala. Raskendatud või võimatu on nii jooksmine, suuremate vahemaade läbimine kõndides, lendamine, hüppamine kui ka tiibade sirutamine ja lehvitamine ning liivavannide võtmine. Selle asemel hõõrduvad kanad vastu puuriseinu, mis kahjustab sulestikku ja mis omakorda soodustab vigastusi tekitavat nokkimist. Vigastused võivad tekkida ka vastu puuriseina lendamise tõttu või puurivõrede vahele varvaste kinni jäämise tõttu. Liikumisvõimalused on märkimisväärselt paremad kõigis teistes munakanade pidamissüsteemides – õrrelpidamisel, vabapidamisel ja mahepidamisel. 

Dava Foods
Vigastusi tekitavad nii vähese liikumise tõttu nõrgenenud luud, puurivõrede vastu põrkamine või kinni jäämine kui ka üksteise nokkimine. Vigastuste teket soodustab kaitsva sulestiku puudumine. Pilt tehtud Eesti suurimas puurikanalas Dava Foods AS. Foto: Nähtamatud Loomad.

Puuduvad võimalused ümbrust avastada ja toitu otsida

Teiseks EFSA poolt kindlaks määratud kanade heaolu tugevalt mõjutavaks teguriks on võimalus tegeleda toidu otsimise ja ümbruse avastamisega. Nii nagu kõik loomad, veedaks ka kana suurema osa oma ajast toitu otsides ehk pinnast kraapides ja nokkides. Ümbruse avastamisega tegelevad kanad ka muude ressursside leidmiseks. Uuringud on näidanud, et isegi juhul, kui kanadel on toit ees, on nad tugevalt motiveeritud uudistava käitumisega tegelema. Millekski selliseks puuris võimalust ei ole, sest ruumi on väga vähe, põrandaks on metallvõre ja puudub allapanu või on seda ebapiisavalt. Selle asemel suunatakse uudistav käitumine puurikaaslastele ning see väljendub sulgede nokkimise ja kannibalismina.

Dava Foods
Pinnase nokkimise asemel nokivad puurikanad üksteisel sulgi välja. Sulestiku kadu tekitab ka pidev hõõrdumine puurivõrede vastu. Sulestik on oluline soojusregulatsiooniks ja naha kaitsmiseks vigastuste eest. Pilt tehtud Dava Foods AS kanalas. Foto: Nähtamatud Loomad.

Puuduvad võimalused igasugusteks loomuomasteks tegevusteks

Kolmandaks oluliseks kanade heaolu negatiivselt mõjutavaks tagajärjeks puurisüsteemis on võimetus tegeleda mugavuskäitumisega. Need on tegevused, millega loomad hoolitsevad oma sulestiku, karvastiku, naha või lihaste eest ja suurendavad füüsilist mugavustunnet. Mugavuskäitumise alla kuuluvad kanade puhul liivavannide võtmine enda hügieeni tagamiseks, tiibade sirutamine ja lehvitamine, jalgade sirutamine, sulgede silumine, saba liputamine, päikese võtmine, sulgede tõstmine ja keha raputamine ning enese kratsimine. Puuris ei ole selliste tegevuste ega muu loomuomase käitumise jaoks piisavalt ruumi, allapanu ega päikesevalgust, mis soodustab neist kõige olulisemat – liivavannide võtmist. Kõigis vabapidamissüsteemides (õrrekanalates, vabapidamise kanalates ja mahekanalates) on vähemalt kolmandik põrandapinnast kaetud allapanuga, milles kanadel on võimalus siblida. Lisaks on neil rohkem ruumi tiibade välja sirutamiseks ja vaba- ning mahepidamise puhul ka päikesepaiste nautimise võimalus.

Eesti Muna OÜ
Puurikanadel ei ole ruumipuuduse tõttu mitte kunagi võimalik isegi oma tiibu välja sirutada, rääkimata jooksmisest. Pilt tehtud Eesti Muna OÜ puurikanalas. Foto: Nähtamatud Loomad

Õrresüsteemis, vabapidamisel ja mahepidamisel on kanade heaolu puurisüsteemiga võrreldes märkimisväärselt kõrgem

Liiga vähene ruum puurisüsteemis soodustab grupistressi tekkimist, mis tuleneb sagedastest negatiivsetest sotsiaalsetest kokkupuudetest teiste lindudega. Puurisüsteemis on ühe ruutmeetri kohta lubatud paigutada 16,7 kana. Õrresüsteemis, nagu ka vabapidamisel, on ühe ruutmeetri kohta ette nähtud 9 kana ning mahetootmisel on lubatud maksimum 6 kana ruutmeetri kohta.

Õrrekanalad, vabapidamisel kanalad ja mahekanalad on disainitud selliselt, et kanad saavad kasutada erinevaid tasapindasid, õrsi ja vaheseinu, mis võimaldavad kanadel soovimatuid sotsiaalseid kontakte vältida. Samamoodi on vabapidamissüsteemides võimalik kasutada palju enam ennetavaid meetmeid vigastusi tekitava nokkimise vältimiseks (rohkem ressursse, võimalused toiduotsinguga tegelemiseks jm käitumiseks).

Puurispidamise negatiivne mõju kanade heaolule väljendub selles, et lind kogeb stressi või negatiivseid tundeseisundeid nagu valu, hirm, ebamugavus või frustratsioon, kuna ta ei saa loomuomaselt käituda või soovimatuid olukordi vältida. Oluline selle juures on ka nende heaoluprobleemide kestvus, mis on terve kana eluaeg. Euroopa Toiduohutusamet rõhutab, et nende ja teiste heaoluprobleemide lahendamiseks peab loobuma puuride kasutamisest kanade pidamisel. Võttes kasutusele õrresüsteemi on võimalik pakkuda piisavalt ressursse, et vältida lindudevahelist konkurentsi ja rahuldada nende käitumuslikke vajadusi. Võimaldades kanadel kasutada väliala ja/või kiskjate eest kaitstud varjualust ehk verandat, saab negatiivseid mõjusid lindude heaolule veelgi enam vähendada. 


1 Nielsen, et al (2023). Welfare of laying hens on farm. EFSA Journal. 21. 10.2903/j.efsa.2023.7789.